Laudas.

On see nüüd just anekdoot, aga naljajutt peaks küll olema.
Väga vana lugu, kaheksakümnenadest pärit umbes. Igal juhul vene aeg oli siis.
Leidsin vanaema juurest ühe kassetti ja seda kuulates avastasingi, et seal on naljajutte ja anekdoote peal. Nüüd polnud ma seda umbes aasta jagu kuulanud, aga paar päeva tagasi meenus üks lõik sellest jutust. Suutsin peaaegu kogu jutu meelde tuletada, kindluse mõttes kuulasin ka kassetilt üle.

Laudas.
Seal metsa serval ta ongi: valge, kõrge ja sihvakas. Elektripost nimelt. Ja kohe tema kõrval on laut. Kõnnin lähemalt ja mõtlen, et kas ta ümber ei kuku, laut nimelt. Tundub, et veel ei kuku, kõigub nii sama tuules. Neljas sein on kah olemas, kuskil sõnniku all peidus. Tagasihoidlik vist. Teab, et ajakirjanik tulemas, kuigi on juba aeg ka see asi avalikustada. Mõni kohalikke olusid mittetundev isik võib ju varba ära lüüa. Valus on, aga lähen edasi ja kuulan, kuidas lirtsub. Jala all. Siis läheb sügavamaks, aga mitte eriti, ainult vööni. Ja juba olengi ukse juures. Piidas on ukse hinged, uks ise on natukene eemal. Tahtis põgeneda, aga jäi porisse kinni. Paras talle! Desertöör sihuke! Läbi seina paistavad loomad. Kõige lähemal olev karjub nagu siga aia vahel. See on talitaja. Teised on sead. teretan ja aitan ta aia vahelt lahti. Tema mühatab midagi ja sülitab - mööda läks. Läheme loomade juurde. Siin tõmbab tuul vähem ja on soojem. Talitaja kohendab naeratades rätikut ja lööb hanguga, põhku nimelt. Küsin, et kuidas läheb kah. Tema sülitab jälle, pihku nimelt. Võtab ämbri ja hakkab loomi loopima: igaühele natukene, ütleb, et söödab sigu. Siga, mille seljale on suurelt maalitud number kakssada seitse, kõõritab ähvardavalt minu poole. Küsin, et ega ta ei hammusta, siga nimelt. Ta vastab, et ei, talitaja nimelt. Mina ei usu. Võtan hangu ja löön prooviks, põhku nimelt. Venitan käe ära, jätan ta maha, hangu nimelt. Lähen kaarega ümber sea number kakssada seitse. Ta jälgib mind ja mina teda. Ta vehib sabaga, sest tahab tähelepanu kõrvale juhtida. Lööngi pea vastu laest rippuvat lambipesa. Küsin, et miks ta siin ripub. Talitaja vastab, et seal ei saja. Vaatan ülespoole: ilus, päike paistab, valged pilvekesed, linnud - tõepoolest ei saja... eriti palju. Pühin silmast ära, selle mis lind lasi. Vaatan, mida kakssada seitse teeb. Sööb minu kaabut! Soovin talle head isu. Talitaja tuleb ja võtab kaabu ära - kadedaks läks. Siis hakkab ise sööma, võileiba nimelt. Mul läheb äkki kõht tühjaks. Närin pastakat - ei aita. Talitaja pakub mulle võileiba, võtan vastu. Kakssada seitse vahib näljaselt, nagu tahaks kah. Söön ta ära, võileiva nimelt. Vaatan kella ja ütlen, et pean minema hakkama. Ta ütleb, et head aega, talitaja nimelt. Kisun kinga porist välja ja lähen ukse poole. Kakssada seitse vahib jälle mind, mina ei karda. Vaatan talle teravalt otse silma ja sisistan läbi hammaste, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Sumab läbi sõnniku, ühes käes kaabu, teises king. Mõtlen, et on täitsa rikutud, päev nimelt. Selja taga naerdakse.